Meie rühma partnerhindamine on SIIN.
Õppematerjalide kogumik e-koolikotis (AKU õpik)
Meie rühmatöö (koos Kirke Kasari ja Arnold Leesmäega) tulemusena valmis kogumik õppematerjale toetamaks AKU õpiku peatükke Trendid, Seoste uurimine ja Kvalitatiivne sisuanalüüs. Kogumik asub SIIN.
Test TAO Testing keskkonnas
Minu esimene katsetus luua testi TAO Testing keskkonnas on siin. Kogemus antud keskkonnaga oli väljakutsuv ja mitte rahulolu pakkuv. Ei kogenud meeldivat kasutajakogemust võrreldes näiteks e-koolikoti sisuloomega, kus H5P mudelil põhinevaid õppematerjale viimasel ajal loonud olen. Pean TAO Testing keskkonna puhul puuduseks võimalust valmis testi vaadata “preview ” vaates, ise läbi katsetada. See annaks kindluse, et kõik sai tehniliselt ja sisuliselt korrektne. Hetkel on ebakindlus selles osas, et enda loodud tööd ei saa enne avaldamist kontrollida, katsetada.
Õppevideo
Koostasin õppevideo AKU õpiku peatüki Kvalitatiivne sisuanalüüs õppimise toetamiseks. Videos on näite abil seletatud kategoriseerimist ehk kuidas struktureerimata andmeid kategooriatesse panna nii, et oleks võimalik leida korduvaid mustreid, seaduspärasusi ja teha järeldusi. Videot on võimalik näha Youtubest.
E-koolikotis olev harjutus (lisatud interaktiivne ülesanne) on SIIN.
E-koolikoti I ülesanne (AKU õpik)
Minu AKU õpiku peatüki Kvalitatiivne sisuanalüüs esimene e-koolikoti ülesanne on SIIN.
Lugemispäevik II: Digitaalse õppevara kvaliteet
Teise lugemispäeviku lugemiseks valisin artikli ((Elias et al. (2020)), mis rääkis avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamisest ning autorite pakutud hindamismudelist, selle rakendamisest, mis aitab luua ja hinnata loodud õppematerjale.
Kasvavas digitaalsete õppematerjalide tulvas on veebis aina enam keeruline orienteeruda eesmärgiga leida kvaliteetne õppematerjal. Artiklis oli võetud fookus õppevarale, mida kasutada veebikursusel läbiviimisel. Sealjuures toonitasid autorid, et veebikursuse puhul on kõrge kvaliteediga materjalid eriti olulised. Autorite eesmärk oli lisaks hindamismudeli (vaata tabel 1) tutvustamisele, anda edaspidi õppevara loojatele ka praktilisi juhiseid, mida peaks silmas pidama, et tulemus oleks kvaliteetne.


Hindamismudel jaguneb esimeses tulbas kolmeks:
-SISU STRUKTUUR (content structure)
See osa hindab taksonoomiate arusaadavust ja lihtsust, navigeerimise lihtsust, struktuuri kohandatavust ja sisu leitavust.
-ÕPPESISU (learning content)
See osa hindab materjali teksti kvaliteeti sisu kohandatavust ja ühildatavust eri seadmetes, sisu esitatavuse kättesaadavust ja sisu mitmekeelsust.
-ENESEHINDAMINE (self-assessment)
See osa hindab enesehindamise aspekti olemasolud ja enesehindamise mõõdikuid (küsimusi).
Enda pakutud hindamismudelit lasid autorid hinnata ekspertidel, kes andsid nende mudelile hinnanguks, et tegemist on kasuliku mudeliga (70% arvas nii) ning katab ära olulised hindamise aspektid avatud õppevara hindamise juures (nii vastas 50% ekspertidest).
Töötades ise õpetajana oli antud artikli lugemine väga huvitav ja mõtlemapanev, sest igapäevaselt meeldib mulle väga uusi õppematerjale luua. Sealjuures ei ole ma kunagi niivõrd põhjaliku materjali hindamisega tegelenud ning hindamismudeli läbitöötamine pani mõistma artikli alguses autorite poolt öeldut, et pidev uus õppevara loomine muudab väljal navigeerimise väga keeruliseks ning hägustab kvaliteeti. Analüüsides enda loodud materjale, mõistan, et paljud neist ei saaks olla avatud õppematerjalid, pigem loodud kindlale õpperühmale, õpilasele kuid avatud õppematerjalina ei vastaks ta kvaliteedi nõuetele. Loomulikult on kõik mu materjalid rahuldanud minu vajadused mingil ajahetkel teema õpetamiseks, õpilase toetamiseks kuid kõiki ei saaks tänase lugemise valguses pakkuda laiemale audtitooriumile taaskasutamiseks. Kokkuvõttes saan öelda, et tegemist on hindamismudeliga, mida saab edukalt kasutada ka üldhariduskoolis. Mudel on lihtsasti mõistetav ning prakatilise väärtusega.
Lugemispäevik I
Esimene lugemispäevik annab ülevaate artiklist (Saum , 2007), kus lugesin õpiobjektide arengust vahemikus 1992-2004. Artikkel on hea ülevaatlik lugejale, kes soovib end kurssi viia õpiobjektide ajalooga, lisaks on artikkel ka lihtsasti loetav ja mõistetav kuna ülesehituses on esitatud kronoloogilises järjekorras arengud e-õppe maailmas.
Mõiste “õpiobjekt” (ing.keeles learning object) omab tohutul määral sünonüüme ning seda interneti otsingumootorisse pannes saab üüratul hulgal vasteid (näiteks saab kasutada “õpiobjekt” asemel ka mõisteid: haridusobjekt, meediaobjekt, jagatav sisuobjekt, andmeobjekt ja e-õppe objekt. Mõiste õpiobjekt on esmakordselt aga kasutusele võetud 1992.aastal Wayne Hodginsi poolt.
1992
Oli huvitav lugeda kuidas Wayne Hodgins mõiste “õpiobjekt” niiöelda “leiutas”. Ajaloos ikka on tõdemuste, faktide ja avastusteni jõutud läbi juhuse, olukordade, kus seda ei ootaks. Hodgins oli väidetavalt jälginud enda last mängimas legoklotsidega, märganud kuidas osakesi kokkupanned moodustub tervik. Hodgins seostas legoklotsid õpiobjektidega ning selgitas mõistet kui väikestest komponentidest kokkupandud teabeobjektide kogumikku, mis on sobivad õppija isiksuse ja vajadustega.
1994
Sel aastal loodi mitmeid erinevaid töörühmi, kelle eesmärk oli arendada arvutipõhist õppimist efektiivsemaks ja paindlikkumaks, arendada õpiobjekte. Tänapäevani tegutseb näiteks Hodginsi loodud Computer Education
Management Association (CEdMA). Kiirem töörühm, kes suutis välja anda töötava e-õppe rakenduse (sealjuures oli interneti ise alles küllalt arengujärgu alguses) oli National Education Training Group, kelle rakendus põhines Hodginsi õpiobjekti mudelil.
1996
Oracle Corporation töötas välja sel aastal mahuka kursusepaketi, kus oli 75 erinevat kursust ning aasta pärast juba 93 kursust, mida sai veebis võtta 140 riigis. Samal aastal hakkas Gateway to Educational Materials arendama teadlikult repositooriumite infrastruktuuri. Nende eesmärgiks oli võimaldada näiteks veebipõhiseid tunniplaane ja parandada organisatsioonide veebipõhiste andmekogumite haldust ning kättesaadavust.
1997
Sellest aastat pärineb tänapäeval tuntud organisatsioon IMS Global Learning Consortium (algselt EDUCOM and EDUCAUSE), mis andis on panuse õpiobjektide arengusse läbi õppejuhtimisesüsteemi loomise. Sellest aastast pärineb ka esimese ametliku repositooriumi käivitamine.
1998
Põnev teadmine, mis iseloomustab arenguid 1998.aastal oli lugu Ameerika ülikoolides järjest enam nõudlust tekitav kaugõppe viis, mis pani ülikoole välja töötama lahendust, kus õppejõudude ja üliõpilaste vaheline suhtlus toimus Microsofti vahetusserveri abiga õpipobjektide juurutamiseks. Royal Roads ülikooli loodud majandusarengu ja rakendusuuringute keskus defineeris e-õppe objekte kui väikese teksti-, visuaalse-, heli-, video-, interaktiivse komponendi ja muu sellisena, mis on märgistatud ja salvestatud andmebaasi.
1999
Jätkus tormiline areng. Sel aastal töötati ülikoolides välja mitmeid e-õppe lahendusi, mis toetasid tehnoloogia paremat kasutamist ülikoolides ja koolides. Ühe näitena jäi meelde näiteks OpenCourseWare projekt, mis taotles võimalust pakkuda üle maailma õpilastele, üliõpilastele, õpilastele ning ise õppijatele võimalust pääseda ligi tasuta Massachusettsi ülikooli teahnoloogia instituudi kursustele ja materjalidele.
2000-2004
Käesoleva sajandi algusess jätkus kiire areng ning õpiobjektide, repositooriumite võidukäik. Lisaks täiendes valdkond õpiobjektide süninüümidega. Näiteks väitis Lori Mortimer, et õpiobjekt on sisuosa, mis on väiksem kui kursus või õppetund. Rob Kopper kirjutas aga, et õpiobjekt on õppeühik, koosnedes väikestest üksustest, mis pakuvad õppijatele õppesündmusi, mis omakorda vastavad ühele või mitmele omavahel seotud õpieesmärgile. Arizona ülikoolis defineeris professor Polsani õpiobjekti kui organiseeritud teadmiste sisu vormi, mis hõlmab õppimise eesmärki ja korduvkasutatavat väärtust. Seega on paljud teadlased püüdnud aastakümnete jooksul defineerida õpiobjekti mõistet. Selles vahemikus avatakse ka üks tuntud ja suur repositoorium, Wesleyani ülikooli poolt Lola Exchange (nimi koosneb: learning objects, learning activities), mille eesmärk on koondada kvaliteetseid õpiobjekte.
Kokkuvõtteks
Loetud artikkel andis mulle kui algajale antud valdkonnas hea ülevaate õpiobjektide ja repositooriumite ning nendega seotud mõistete, töörühmade ja organisatsioonide arengutest ja saavutustest. Oli üllatav, kui suured arengud toimusid juba 30 aastat tagasi, kui kiire oli selles valdkonnas edasiliikumine. Nüüd oleks põnev lugeda arengut alates 2004 kuni tänapäevani.
Allikas
Saum, R. R. (2007). An Abridged History of Learning Objects. P. T. Northrup (toim.), Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation (lk 1–15). IGI Global. https://doi.org/10.4018/978-1-59904-334-0.ch001
Õpileping (Digitaalne õppevara)
EESMÄRGID
Aines Digitaalne õppevara on minu eesmärk omandada süsteemsemad teadmised digiõppevara loomise, kasutamise ja hindamise kohta. See tähendab, et sean eesmärgiks aine läbimisel osata valida õppevara loomiseks parimat keskkonda, osata keskkondade võimalusi paremini ära kasutada õppevara loomisel ning ka õppevara kasutamisel ning oman teadmisi digiõppevara kvaliteedi hindamisel. Soovin teada saada ka riiklike arengusuundi seoses digiõppevarade repositoorumitega.
STRATEEGIA
Aine eduka läbimise ja kõikide seatud eesmärkide täitmiseks on vajalik loengutes kohal olla ja kaasa mõelda, st osaleda aktiivselt aruteludes. Ka aine sees tehtavatesse rühmatöödesse panustan alati täieliku kohalolekuga, mõtlen ja töötan kaasa. Lisaks sean enda strateegiaks ka kõikide kodutööde ja hindeliste tööde õigeaegse esitamise õppejõule (sealjuures pean enda esitatava tööga ise ka rahul olema). Kuna aine jooksul läbi töötamist vajav info kogus ja materjalid on mahukas, siis tuleb võtta süsteemselt aega nende tegemiseks, mitte kuhjata tegemist vajavaid ülesandeid kokku lühikesele perioodile.
RESSURSIVAJADUS
Aine läbimise ressurssideks on lisaks minule ka õppejõud, kursusekaaslased ning minu personaalne õpikeskkond WordPressis ning Google Drives. Tehnoloogilised abilised saavad olema minu sülearvuti ja nutitelefon.
HINDAMISKRITEERIUM
Selleks, et hinnata eesmärkide täitmist tuleb mul seada hindamiskriteeriumid. Lisaks õppejõudude poolt määratus ülesannete (mis esitan tähtaegselt) täitmisele sean üheks hindamiskriteeriumiks ka selle, et käesoleva õppeaasta jooksul kasutan aines omandatud teadmisi enda töös õpetajana ehk loon uute teadmiste baasilt uut digiõppevara põhikooli ajaloo ning loovtööde alused aine jaoks.
Refleksioon õppedisaini alused kursusele tervikuna
WHAT?
Aines Õppedisaini alused õppisin enda jaoks kahte olulisemat asja. Esiteks mõistsin õppedisaini olemust, selle terviklikkust ja mahukust ning teine praktiline uus oskus on seotud uut viisi tundide kavandamisega ehk siis konkreetsed õppedisaini mudelid. Ainekursus pakkus võimalusi uusi teoreetilisi teadmisi kohe rakendada. Tegevõpetajana pakkus palju uudishimu ja õpihimu nt protseduuri skeem või mõistekaardi koostamine ühe peatüki uute mõistete kohta. Lisaks keskkond LePlanner koos võimalustega luua ühe õppetüki prototüüp koos õppematerjalidega. Aine jooksul loodud sisu, nii individuaalselt kui ka rühmaga, oli huvitav ja õppimist täis teekond.
SO WHAT?
Praegusel hetkel pean suurimaks väärtuseks aines omandatust teoreetilisi teadmisi, küll praktiseerida jõuab tulevikus. Huvituv väga õppedisaini mudelitest mida veel ka pärast aine lõppu, praegusel ajahetkel uurin ja kõrvutan. Merill´i mudeli osiste analüüs on praegusel hetkel minu jaoks kõige olulisem, sest kasutan seda enda II poolaasta töökava korrigeerimisel. Õpitu on põnev ja oluline, sest see ei lase mul õpetajana laisaks muutuda vaid paneb mind pidevalt uute teadmiste ja arengute otsingutele. Õpetajana ei saa jääda toetuma kunagi varem õpitule. Minus on hetkel väga suur motivatsioon ennast arendada, pakkuda õpilastele parimat võimalust õppimiseks.
NOW WHAT?
Kursuse jooksul omandatud praktilised oskused on loodetavasti aluseks minu kui õpetaja professionaalsele arengule, mis tähendab ennekõike seda, et hakkan tasapisi muutma enda senist metoodilist lähenemist ainetunnile. Mitte, et loobuks seni kasutatud töövõtetest, aga kindlasti on kindlustanud minu varamus endale koha uued õppedisaini mudelid. Eeskätt Merril´i mudel, mille alusel tunde kavandada. Aine pani muutuma minu mõtlemist ja lähenemist ainetunnile, õpetamisele ja hindamisprotsessidele. Loodan olla alustuseks enda koolis suunanäitaja, kes alustab suuremate muutuste juhtimist kui me räägime õppimise ja õpetamise muutumisest käesoleval ajal.
Kahe õppedisaini mudeli võrdlus: Merrill’i vs Gagne mudel
Antud postituses võrdlen kahte õppedisaini mudelit, Merrill´i tegevuskeskne mudel “Kivike tiigis” ja Gagne klassikaline õppedisaini mudel.
Pedagoogilisest lähtekohast vaadates on nende peamine erinevus see, et
Merril´i mudeli puhul on tegemist probleemõppe/projektõppega ning Gagne mudeli puhul on tegemist pigem klassikalise mudeliga, kus tund sisaldab nii varem õpitu meenutamist, konkreetset tunni eesmärkide sõnastamist, tagasiside andmine uue teadmise rakendamise kohta, soorituse hindamine.
Metoodiliselt annavad mõlemad mudelid õpetajale paindlikkust. Merrili´i mudel annab palju paindlikkust läbi võimaluse valida elulisi probleeme ehk tervik tegumeid, mis ei pea olema seoses õpitava aine ja konkreetse tunni teemaga vaid peab läbi tehtavate tegevuste selgitama uut teadmist/oskuseid. Gagne mudeli paindlikkus tuleb läbi 9 erineva etapi, mida ei pea käsitlema täpses järjekorras ning iga etapp oma sisult jätab õpetajale vabad käed. Näiteks etapp “tähelepanu haaramine” võib seisneda ajalooõpetaja kostüümis, mis on tunnis õpitavast ajastust või ka Slido.com keskkonnas kiire sõnapilve moodustamine (mõtterünnak).
Rakendamisel peab lähtuma õpilaste õpioskustest ja nende võimekusest. Loomulikult saab hea õpetaja kohaldada mõlemat mudelit igas vanuses õppijale kuid Gagne mudel on siiski sarnasem üldhariduskoolide õpetamisstrateegiatele. Eriti sobib see klassikaline mudel algkoolile. Samas on viimastel aastatel levinud järjest enam ka probleem ja projektõpe, mis lähtub just Merril´i mudelist. See sobib eeskätt nutikatele, uudishimulikele, laia silmaringi ja avatud meeltega õppuritele. Nõrgemad ja ka HEV õpilased, kes vajavad kindlat struktuuri, juhendamist ja tuge igal sammul, sekka pidev tagasiside ja hinnang, neile sobib pigem Gagne mudel, kus on suur rõhk kontrollimisel, tagasisidel ja hinnangutel.
Gagne mudel võimaldab uue õpitava juurde kiiremini asuda, õpetaja seletab ja tutvustab mind õpilane ise õpib ja uurib. Merrili´i mudeli rakendamisel õppetöös läheb õpilasel suur osa aega elulise probleemiga tegelemisele, kus konkreetne uus tunni teema ei ole ajalises mõttes prioriteet. Samas ei saa väita, et vähem aega uut teemat käsitledes (Merril´i mudeli puhul on õpitu rakendamine uues kontekstis alles viimane samm) kuluks rohkem aega. Merril´i mudeli puhul on uute oskuste omandamine kiirem kuna võtted selleks saavad juba elulise probleemiga tegeledes selgeks. Õpilase jaoks on Merril´i mudel samuti aeganõudvam, sest palju erinevaid protseduure, mis vajavad selgitusi. Õpetaja peab seda mudelit kasutades olema väga põhjalikult ettevalmistanud ja kogu tunni(d) läbi mõelnud, sest tegemist on terviklikuma jadana kui Gagne mudeli puhul.
Gagne mudelit on lihtsam õppida, sest taaskord, see on klassikalisem, miski, mida enamik inimesi on enda õpiteel kogenud ning millest paljud tänapäeva õpetajad lähtuvad (kindlasti ei teadusta kõik, et järgivad Gagne mudelit). Ka endal kulus palju aega, et mõista lõpuni Merril´i õppedisaini mudelit. Veel keerukam oli selle alusel tundi planeerida, vajab harjumist, sest nagu ikka õpetajana, on soov tunni eri etappides anda õpilastele mitmeid väikeseid ülesandeid, pidevalt tagasisidestada, hinnata, aga Merril´i mudeli puhul ei ole see eesmärk.